#1

.. Sõitsin BTRiga kusagil sõjatsoonis. Olin üksi. Nägin, et mind on märganud tank. Põgenesin selle eest koridori kuhu oleks mahtunud kolm sõiduautot üksteise kõrvale. Tundus, et tank enam mind ei jälita proovisin tasakesi koridorist väljuda. Nägin tanki lahkumas. Jõutsin kusagile pärapõrgusse mingi autovraki juurde ja jäin kinni. Kaugemalt jooksis minu poole kaks relvastatud võitlejat. Ühel neist oli C4, ta pani selle mu BTRi külge ja eemaldus kiiresti. Nähes seda olin sunnitud BTRist lahkuma ja jooksin nende suunas, et neid tappa! Toimus plahvatus ja ma ärkasin. 

Mu keha, see ei allu mulle. Üritan uuesti, kuid asjatult. Tajun, et ma pole ruumis üksi. Olen seda varemgi kogenud aga nii selgelt kellegi või millegi kohalolu pole ma varem tajunud. Mind valdab hirm. Üritan uuesti ja jõulisemalt oma keha kontrollida. Suudan ennast kätte abil voodi kohal ülesse lükata. Silmad ei taha avaneda. Mitmete pingutuste korral ma siiski suudan seda, kuid mitte täielikult. Näen häguselt kuna ripsmed takistavad selgelt nägema. Tahan pöörata pead, et näha, kes või mis mu toas on. Ei suuda seda. Pärast mitmendat pingutust ma suudan seda juba natuke keerata. Silmad on natuke rohkem lahti tulnud. Pööran juba jõulisemalt pead seina poolt paremale. Ma ei jõua oma pead selle olendi poole pöörates midagi näha, sest.. PÕMAKI mu pea on maha surutud, mu keha ei allu enam mulle ültse, silmad on kinni vajunid, tunnen et olen nii raskelt vastu patja surutud, et varsti läheb mu pea voodist läbi! Olen ju seda varemgi kogenud aga mitte kunagi nii jõuliselt. Mind valdab kabuhirm. 

Järsku, ma ärkan..